Esimene nädal - kurnatus, paika loksumine, kohanemine

Life takes us by surprise and orders us to move toward the unknown -even when we don't want to and when we think we don't need to. - Paulo Coelho

 

Tuleb tunnistada, et nädala esimesest poolest mäletan üsna vähe. Ega rääkida pole ka sellest midagi, kuna põhiliselt valitses väsimus, paanika (sest ei teadnud midagi) ja pinge järjest veniva ilumessi virtuaalboksi ettevalmistuse pärast. Seetõttu ei kavatsegi hakata üksikasjalikult kirja panema, mida ja kuidas ja millal tegin, vaid toon ära vaid eredamad hetked ja inimsesed. 

VEIN: Siiani pole ma seda nii hullult joonud, et peaksin muretsema hakkama. Hetty jälgib, et ma liiga purju ei jääks :D. Ok, tegelikult jälgin seda ise, sest muidu oleksin igaks õhtuks purjakil. Ja keeldun kui tunnen, et aitab. Ja joon aeglasemalt. Ja kui veab, siis on teised pudelile päkad teinud ennem kui ma olen oma esimese klaasi lõpetanud :) ning järgmise pudeliga läheb samamoodi. Ning sumiseva peaga pole magama läinud. Ka peavaluga pole veel ärganud. I try to keep it that way :)

POISID:  No mida kuradit, keegi on lapsed ära vahetanud!!! Kui suve alguses siin käisin, siis olid poisid väga viksid ja viisakad ja tundus, et nedega suuremaid probleem ei tule. Aga tuli! Esimesed paar päeva heitsin äärmiselt väsinuna magama, sest nendega maadlemine võttis kogu energia. Kuid mingi hetk küsis Timothy minu käest, et miks ma nii tõsine olen ja nendega mängida ei jõua? Selgitasin talle, et kui nad on kogu aeg Bold boys, siis mul lihtsalt pole jaksu enam nendega midagi toredat teha. See mõjus päris hästi. Väike Timmy leidis, et on targem ikka kuulama hakata. Guillaumega oli raskem - tema hakkas vahepeal totaalseks jonnipunniks  ning üks hommik pidin teda isegi köögikapi küljest lahti kangutama, et neid kooli saada! Kuid samal päeval otsustas (muidugi peale tõsist jutuajamist minuga ja mamaga) G mulle sülle ronida, väga kavala naerunäoga teatada, I love You wrelikhaa, ja andis mulle väga märja musi põse peale.

MOMO: Ta on üks naabritest, keda näen praktiliselt iga päev, kui poisse kooli saadan ning neid sealt toon. Momot võiks kirjeldada kui kõige ehedamat maakootud prantslannat, kes on pisike, vormikas, edev, elav ning äärmiselt rõõmsameelne. Ning (!) talle meeldib rääkida kätega vehkides - just nagu mina mõnikord ainult, et tema teeb seda kogu aeg ning laiemalt šestikuleerides. Muidugi, kui Momo räägib, siis on tal alati lai naeratus näol ning pisikesest kehast tuleb uskumatult tugev hääl välja, mis on täis otsusekindlust ja jõudu.

Kolmapäeval oli Momo sünnipäev. Ning seal sain esimesed prantsuse keelsed sõnad. (Tegelikult aitas mind väga hästi sarja Friends üks osa, kus Joeyle õpetati prantsuse keelt.) Oskasin öelda Je m´appelle Reelika. Jah. Sain kaela tõelise sõnaderahe, millest taipasin ainult seda, et nad olid õnnelikud minu hääldamisharjutuste üle, sest suud olid kõigil kõrvuni. Igatahes sai seal süüa, juua ja kuulata prantsuskeelset sõnademulinat. Muide, Momo on tõsine delfiinide fänn. Tema kodu oli otast lõpuni igasuguseid delfiini kujukesi ja patju täis. Muidugi ka laudlina oli erksinine ja kaetud delfiinifega :D.

Neljapäeval juhtus minu jaoks tragikoomiline, teiste jaoks väga koomiline seik. Nimelt tahtsime poistega peale kooli minna köögiviljaaeda tomateid korjama. Iseenesest ok, kuid selleks, et sinna saada tuleb läbida hobustekoppel. Ei tundu muidu hull, kuid Annika suutis mind ennem korralikult hirmutada hobuste osas, et nad on kurjad ja hammustavad ja löövad jne. Ning niipea kui kopli juurde jõudsime olid uudishimulikud hobused nõksti meie juures. Kuna polnud veel tuttav nendega ja poisid ka niiväga sealt läbi minna ei tahtnud, siis läksime läbi garaaži.  Garaaži taga asub nende söötmiskoht (ma arvan nii) ning seal on maa asemel kohutavalt suur porimülgas mille äärest saab ettevaatlikult minnes köögiviljaaeda.  Jõudsime napilt aeda, kui hobused ja ka eesel Ned olid aia juurde tulnud.  Ok, äkki nad lähevad ära kui me neist välja ei tee. Hmm, nad läksid jah mujale. Oma söötmiskoha juurde, mis oli sealsamas kõrval. Ja siis märkasime, et olime jätnud ukse lahti. Ja üks hobustest pistis pea uudishimulikult ukse vahelt sisse! Niisiis - seisin poistega keset köögiviljaaeda samal ajal kui hobused, kes olid suured, kurjad ja tigedad tahtsid minna hoovi peale kappama, kus ootas neid Zazu (dobermann), kellega koos oleks tõeline trouble alles alanud. Võtsin südame rindu ja astusin aiast välja, et ust sulgeda -  mõtetes jooksid läbi pildid, kuidas leban haiglas murtud kontidega. Liikusin samm haaval ukse poole ning hirm oli väga suur. Jõudsin hobuseni ning jäin tema kõrvale vaikselt seisma. Puudutada ma ei julgenud, sest äkki ta hammustab käe otsast. Hobune ei liikunud. Ütlesin vaikselt paar korda, horsy, move your butt, aga see ei mõjunud ja rohkem katsetada ka ei julgenud. Tuli midagi muud mõelda. Väikse ringiga minnes oleksin saanud minna läbi värava hoovi, et sulgeda uks sealt poolt. Tundus tark mõte. Liikusin vaikselt kiiresti (jah, see on võimalik, nagu aegluubis kiirustamine) värava poole ja avastasin - Muidugi, me panime selle ju ennem lukku, et kõik ikka korras oleks. Üks hobune tuli üsna kiirel sammul minu poole. Ning mina ronisin kiirelt üle 2,5 meetrise aia. Muidugi kriimustasin kätt, aga see oli väike asi. Jõudsin garaažini ning avasin ukse. Kurat! Eesel seisis keset garaaži. Sulgesin kiirelt ukse ja läksin paanikasse. Kuidas ma lapsed kätte saan ja kuidas kurat ma eesli tagasi saan! Kas ehk peaks uuesti üle aia ronima?  Isver, äkki on poisid ka juba totaalses paanikas?

Kuid siis jõudsid koju Hetty ja tüdrukud, kes olid spordipäeval käinud. Jumal tänatud, ma ei ole enam üksi.

Nemad nägid värisevat ja paanikas Reelikat, kelle käsi oli verine ning sonis, et poisid on köögiviljaaias, eesel garaažis ja ise pidi ronima üle värava, et siia saada, sest hobused muidu tulevad äkki kallale. Nad vaatasid hetkeks jahmunult mulle otsa ning hakkasid kõik südamest naerma.

Tuleb välja, et eesel Ned ja hobused on tegelikult äärmiselt sõbralikud ja nad ei tee midagi. Karjuda lihtsalt ei tasu. Ja kui nad ei liigu, siis tasub natuke nügida ja nad liiguvad. Oh, well,  tundsin ennast hetke üsna rumalasti. Selgus, et mu õeraasul on lihtsalt endal mingi paanika seoses hobustega. Ajasime eesli tagasi koplisse ja tõin lapsed nüüd juba üsna rahuliku südamega köögiviljaaiast ära. Nemad sõid seal vahepeal  maasikaid.

Nädalavahetuseks tuli papa koju ning mina sain natuke rahulikumalt võtta. Vaatasime filmi, sõime pitsat ja popcorni ning muul ajal üritasin arvutiga tööd teha, lastega rääkida ning olla muidu muhe. Selline oli lühidalt minu esimene nädal. Täna hakkab teine - eks näis kuidas see läheb. Edu mulle, aitähh ;)

PS! Ma suutsin ennast 26 kraadi käes ära külmetada! Olen köha-nohune.