The Story Of My Life...

„Järjekordne tööpäev Tallinnas…“ - ootasin Kohila rauteejaama perroonil rongi. Kell oli vaevalt kaheksa hommikul ning seekord tundus, et tuleb ilus ilm, kuigi olin igaks juhuks kotti pressinud ka kerge vihmakindla tuulejaki. Oli Juuni lõpp.

Seista lagunenud perroonil, nautida hommikupäikese õrna paitust nahal, samal ajal kui kerge tuuleiil viimasegi unejäänuki eemaldab. Kuulata lõokese ülistuslaulu tervele maailmale ning pääsukeste argipäeva toimetusi koos sellega kaasneva pideva tänitusega. Nad on varajased ärkajad. Hingasin sügavalt sisse, tunnetades iga rakuga, et elan. „ Täna tuleb ilus päev“, ning naeratasin mõttesse vajununa, märkamata võõrast reisikaaslast, kellele olin tahtmatult sealjuures selle naeratuse kinkinud. Sain vastutasuks üllatunud pilgu. Nojah, ma elan Eestis. Kõik oli hästi.

Olin lõpetanud paar kuud tagasi kooli ärikorralduse erialal Pärnus, ning vahetasin senise töökoha Tallinnas asuva vastu, mis tähendas, et senisest ületöötanud ning rahulolematust vanemmüüjast Eesti juhtivas moeaksessuaaride kaupluses sai kahe professionaalse kosmeetikasarja maaletooja turundusjuhi abi – poole kohaga. Olin vahetanud palganumbri suuruse oma unistustele sammukese lähemale liikumise vastu. Kas see oli halb või hea – ei oska seda siiani öelda, kuid kahetsenud pole seda hetkekski.

Töö- ning elukohta vahetades oli Eesti ning terve ülejäänud maailm juba majanduskriisis. Seda oli juba selleks ajaks tunnistanud ka Eesti peaminister, kes kriisi alguses otsustas nagu jaanalind pea liiva alla peita lootes, et oht nii märkamatult möödub. Ei möödunud. Pea tuli lõpuks taas liivast puhtaks raputada ning tehtud vigu tunnistada. Kuid hullem polnud veel käes. Inimesed said töötutoetust ning oli 2009 suvi – parajalt kuum ja parajalt vihmane. Veel jõuti värskelt soetatud ulmelisi kodulaene maksta, ning talviste küttearvete peale keegi eriti ei mõelnud. Ega ka sellele, et ka töötutoetus saab keset talve läbi… Aga see pole see lugu.

Rong andis oma tulekust pika vilega teada. Võtsin päikeseprillid, mis varjasid silmi ning pistsin käekotti. Seejärel ronisin oma kõrgetel kontsadel vibades esimese klassi vagunisse (luksus, mille vahetasin autoga tööl käimise vastu, kuna praktiline meel sai lõpuks võitu), ning istusin esimesele vabale kohale, jäädes ootama piletimüüjat, kes pakkus lisaks (esimese klassi lõbud) ka „Kalevi“ trühvleid, mis lihtsalt sulasid suus. Mul oli umbes ühe tunni pikkune sõit veel ees. Sättisin ennast mugavamalt istuma ning panin pähe kõrvaklapid, et kuulata telefonist oma lemmikmuusikat, vaadates samal ajal rongiaknast mööduvaid puid ja põõsaid. Kuid tavaliselt ma neid ei näinud. Minust said võitu mõtted, mis keerlesid ümber tuleviku, oleviku ja mineviku… Need olid hetked endasse süvenemiseks. Mida ma tegelikult saavutada tahan? Kuidas sinnani jõuda? Mis on väärtused elus? Miks käitusin keskkooli ajal nii, nagu seda tegin? Miks ma olen teinud haiget inimestele kes seda ei vääri? Mis mul viga oli??? No kurat! Vähemalt olen nüüdsest teadlik tegu - tagajärg suhtest. Ja peaaegu iga kord lubasin järjekordselt endale, et:

1.      Ei joo kangeid alkohole! (Ma ei ole ingel ja Story Of My Life on minu lugu.);

2.      Mõtlen ennem tegutsemist ka võimalikele tagajärgedele nii lähi- , kui ka kaugemas tulevikus;

3.      Loen kümneni, ennem kui vihahoos midagi välja pahvatan;

4.      Õpin vene keele selgeks;

5.      Võtan veel viis kilo alla ( Täna õhtul lähen kindlasti jooksma.) jne.

Hmm…

„Kallid reisijad, täname, et reisisite Edelaraudteega…“ Rongi raadio segas häirivalt telefoni kõrvaklappidest tulevale muusikale vahele. Jõudsin Tallinna. Aeg ennast kokku võtta, raputada need mõtted endalt nagu talveunest ärkav karu, kes läheb süüa otsima (Minu puhul Pagaripoiste Café Latte suurepäraselt vahustatud, ühe paki pruuni suhkruga). Uus suurepärane tööpäev on taas algamas…

Muudatused

Tõstan veelkord oma blogi. Seekord liigun Wordpressi keskkonda. Uues kohas on ka uus aadress. Lihtsam :)
http://supervinkel.com
Blogi on alles arenemisjärgus ning pole lõplikult välja kujunenud. Seega võib seal olla mõningaid vigu, pidevaid muudatusi ja muud veidrat.
PS! Otsisin küll solli täna, kuid üles seda ei leidnud. Olin päris päris vihane. Aga vähemalt oli kõva trenn mäest üles-alla jooksmisega :D

Lühidalt kõigest :)

Ok, pole päris pikka aega siia kirjutanud. Üritan selle postitusega kõik mis vahepeal huvitavat on juthunud kirja panna. 

Üle - eelmine nädalavahetus käisime Saksamaal. Frankfurdis. Külastasime turismimessi, kust sain edale lõpuks kiivri (:D) lumelauaga sõitmise jaoks. jeei :D Käisime kõvasti shoppamas (ostsin edale saapad, koti, jaki ja t-särgi), nautisime loodusmuuseumi eriväljapanekut dinosaurustest (mõned skeletid olid ka ehtsad) ning tagasi sõites tegin mõned äärmiselt kasulikud otsused :D Reis oli kasulik nii kehale ja vaimule :D

Esmaspäeval ma kooli ei läinud. Otsustasin tööd teha kuna minu kaunist plaanist nädalavahetusel Frankfurdis töötada ei tulnud mitte midagi välja. Nädal möödus töötades. Neljapäeval tuli Tim koju, reedel nägi Hetty koju sõites naabreid jalutamas ning kutsus need külla. Kokku oli lõpuks kohal seitse täiskasvanut ja lapsi ei viitsinud üle lugeda. Liiga palju. Kuna hetkel on siin aeg, kus pudelitesse on saadud selle aasta värsked veinid, siis kõik olid kaasa toonud selle aasta esimesed veinid. Värsked ja puuviljased. Sophie ja Bernard tõid kodutehtud siidrit - mis oli äärmiselt njämmaaa :) ning madala alkoholi sisaldusega :). 

Sellest päevast tuleb ka minu nädala lause: " Ma kohe üldse ei mõista, kuidas on selline armas neiu siiani vallaline?" Prrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.... Ei oska sellisele küsimusele mitte midagi vastata - või mis? Õnneks teatasid enamus kohalolijatest, et olen liiga noor,et sellepärast muretseda. Elu hakkab alles 25-selt. Hah, eks näis mis järgmine aasta toob :D

Üks positiivne asi juhtus ka: Lõpuks ometi lubati mul ühe autoga sõita. See on küll äärmiselt suur maastur.,mingi Nissan, mis sõidab rahulikult, jõuga ja mürisedes, kuid täna käisin sellega Argentonis koolis:D  Hetty oli ära - Pariisis. Eile tegin autoga prooviringi Timi valvsa käe all ja täna pidin siis üksi ja esimest korda Argentoni sõitma. Õnneks ma sinna sõites ära ei eksinud - küll aga tagasi tulles :D Linnas, muidugi.  Ja tänu oma ära eksimisele tean nüüd kuidas rautejaama sõita :D :D 

Homme võtan ennast kokku ja lähen Solli otsima siit lähedalt (ilma autota, sest tänavad on osades kohtades ikka äääärmiselt kitsad) ning neljapäeval lähme Tinaga shoppama Chaterouxi - kui kõik hästi läheb.

PS! Luba on sõita ka ATV-ga :D Ükskõik millal tahan. :)

PPS! Viimati, kui käisime Argentonis hilisel lõunasöögil, olin ma seal olnud keskealistele meesterahvastele sügava mulje jätnud. Nagu Hetty ütles, inglanna, kes meid võõrustas pidi kaks korda põrandat pesema kuna poisid olid peale meie lahkumist nii palju ilastanud. So pretty AND so nice. Kuidas see küll võimalik on? Hahhaaa. Väike enesekindluse boost kah mulle :)

Midagi muud vahelduseks.

Kuna avastasin hiljuti, et ADELE tuleb peatselt uue albumiga välja, mille senised avalikustatud lood on suurepärased, siis postitan need ka siia. Olen oma uue lemmiku leidnud, ning  pärastjõule kinginimekirjas on see album peale fotokat teisel kohal. :) Albumi ametlik väljumiskuupäev on 16 jaanuar 2011. 

Adele - Someone like You

Adele - Rolling In The Deep

(viited youtube lehele)

Igatsen, igatsen, igatsen!

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

    Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
    kuigi me seda ei näe.
    Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
    jääb kuhugi alles.
    See, mis sa naeratades kinkisid,
    võib kunagi otsa saada,
    aga naeratus jääb.
    Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
    jääb igavesti ootama.
    Isegi ütlemata jäänud sõnad
    on mõttes öeldud
    ja kuhugi tallele pandud.
    Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
    saab täita aja ääretud salved.
    Kuidas muidu üksainus silmapilk
    võib kivi paigalt veeretada.
    
    See, kellele on vähe antud,
    kannab seda oma südame kohal.
    See, kellele on palju antud,
    pillab kõik käest maha.
    
    Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Karl Ristikivi

Väljas paistab päike ning õues on 10,5 kraadi sooja. Istun köögis kamina kõrval ning higistan detsembri kampaaniate materjali kallal, mis ei taha kuidagi edeneda. Sees närib igatsus teatud asjade ja inimeste järgi. Ei, see pole koduigatsus vaid igatsus teatud asjade järgi. Seetõttu otsustasin need kirja panna, sest "better out than in I say" (Shrek 1)

Annuga ema külastamas :)

1. Tahan Annelit näha! Tõsine igatsus meie igasuguste ürituste ja veiniõhtute järgi! Kinos käimised ja "tõsised" peod, mis mõnikord lõppesid koduuksest mitte välja jõudmisega ja rahulikult magama minemisega (või siis totaalse katastroofiga) :).

2. Küünlavalgus - siin eriti ei armastata küünalde põletamist, mis on mõistetav arvestades maja vanust ning hmm... väärtust. Muidugi ma võin seda teha, kuid iga kord tunnen ennast natuke süüdi ja nii pole see eriti lõõgastav tegevus. 

3. Köögiviljad - Ma ei suuda harjuda iga päev saia ja makaronide söömisega. Nad ei anna mingit energiat ning üsna - üsna kõrini on juba. Tahan kala, riisi, kaalikat, porgandit, ubasid, kapsast, ananassi, viinamarju, putru hommikusöögiks koos külmutatud sõstratega, süüdimatult süüa päevas 4 täidetud muna kui isu on. 

4. Solaarium  - seda eriti teatud perioodidel, kui ilmad on masendavad, vihma sajab ning tunnen puudust valgusest ja soojusest. Tuleb välja, et solaarium hoiab mind natuke rõõmsameelsemana sest ka peeglisse on pärast seda vähe meeldivam vaadata. :) Igatahes on külastus tehispäikese maailma must do nimekirjas esikohal.

5. Fotokat - Nii palju mida pildistada! Teha oma lõõgastusretki lähiümbruses ning täiendada oma oskusi! Prantsusmaal ringi sõita ILMA FOTOKATA ON LIHTSALT PIIN! Aga pean veel natuke kannatama (õnneks mitte palju) ja siis olen õnnelik. 

6. Perekonda - need erilised hetked, mida on võimatu asendada. Ja ema kootud kirjud villased sokid :) Palun mulle need saata :) :). 

7. Vabadust liikuda - see tähendab kaugemale kui 5 km raadiuses, milleks vajan autot. Kuna mu superkallis õeraas suutis Hettyle tekitada totaalse paanika AuPairide sõiduoskuste osas (Ta lihtsalt ei julge mind rooli lasta. Teab küll, et kõik ei sõida sirgel teel ilma põhjuseta kraavi, kuid hirm on pagana suur). Ja ei raatsi veel uut autot sellise "riski" alla seada. 

8. Üksinda poodides kolamist ja mittemõistlike, hirmkallite ostude tegemist. Poode läheduses pole ja selleks vajan AUTOT! Või peaks Tinaga rääkima ükspäev. Järgmine nädal. Kindlasti.  Must do listis teisel kohal :D

Lumeingel tegemisel.

9. Nii uskumatu kui see ka poleks: Igatsen lund ja jääd. Ilma lumeta pole talve. Ka jõulud, mis on juba järgmine kuu käes pole midagi väärt ilma lumeta.  Mulle meeldib uisutada ning eelmine aasta vedasin uiske tööle kaasa, kuna kontori kõrval asus liuväli (Tallinna vanalinnas), oli plaanis lõunapausil tunniks liuväljale kaduda (mis siis,et plaan eriti edukas polnud, uiske tarisin ikka kaasa :D).

(Gerly, ma pole ära unustanud seda blogi kannet oma tulevikuplaanide kohta, lihtsalt pole nagu rahulikult mõelda saanud selle peale. Aga ma teen seda varsti. I promise :D)