„Järjekordne tööpäev Tallinnas…“ - ootasin Kohila rauteejaama perroonil rongi. Kell oli vaevalt kaheksa hommikul ning seekord tundus, et tuleb ilus ilm, kuigi olin igaks juhuks kotti pressinud ka kerge vihmakindla tuulejaki. Oli Juuni lõpp.
Seista lagunenud perroonil, nautida hommikupäikese õrna paitust nahal, samal ajal kui kerge tuuleiil viimasegi unejäänuki eemaldab. Kuulata lõokese ülistuslaulu tervele maailmale ning pääsukeste argipäeva toimetusi koos sellega kaasneva pideva tänitusega. Nad on varajased ärkajad. Hingasin sügavalt sisse, tunnetades iga rakuga, et elan. „ Täna tuleb ilus päev“, ning naeratasin mõttesse vajununa, märkamata võõrast reisikaaslast, kellele olin tahtmatult sealjuures selle naeratuse kinkinud. Sain vastutasuks üllatunud pilgu. Nojah, ma elan Eestis. Kõik oli hästi.
Olin lõpetanud paar kuud tagasi kooli ärikorralduse erialal Pärnus, ning vahetasin senise töökoha Tallinnas asuva vastu, mis tähendas, et senisest ületöötanud ning rahulolematust vanemmüüjast Eesti juhtivas moeaksessuaaride kaupluses sai kahe professionaalse kosmeetikasarja maaletooja turundusjuhi abi – poole kohaga. Olin vahetanud palganumbri suuruse oma unistustele sammukese lähemale liikumise vastu. Kas see oli halb või hea – ei oska seda siiani öelda, kuid kahetsenud pole seda hetkekski.
Töö- ning elukohta vahetades oli Eesti ning terve ülejäänud maailm juba majanduskriisis. Seda oli juba selleks ajaks tunnistanud ka Eesti peaminister, kes kriisi alguses otsustas nagu jaanalind pea liiva alla peita lootes, et oht nii märkamatult möödub. Ei möödunud. Pea tuli lõpuks taas liivast puhtaks raputada ning tehtud vigu tunnistada. Kuid hullem polnud veel käes. Inimesed said töötutoetust ning oli 2009 suvi – parajalt kuum ja parajalt vihmane. Veel jõuti värskelt soetatud ulmelisi kodulaene maksta, ning talviste küttearvete peale keegi eriti ei mõelnud. Ega ka sellele, et ka töötutoetus saab keset talve läbi… Aga see pole see lugu.
Rong andis oma tulekust pika vilega teada. Võtsin päikeseprillid, mis varjasid silmi ning pistsin käekotti. Seejärel ronisin oma kõrgetel kontsadel vibades esimese klassi vagunisse (luksus, mille vahetasin autoga tööl käimise vastu, kuna praktiline meel sai lõpuks võitu), ning istusin esimesele vabale kohale, jäädes ootama piletimüüjat, kes pakkus lisaks (esimese klassi lõbud) ka „Kalevi“ trühvleid, mis lihtsalt sulasid suus. Mul oli umbes ühe tunni pikkune sõit veel ees. Sättisin ennast mugavamalt istuma ning panin pähe kõrvaklapid, et kuulata telefonist oma lemmikmuusikat, vaadates samal ajal rongiaknast mööduvaid puid ja põõsaid. Kuid tavaliselt ma neid ei näinud. Minust said võitu mõtted, mis keerlesid ümber tuleviku, oleviku ja mineviku… Need olid hetked endasse süvenemiseks. Mida ma tegelikult saavutada tahan? Kuidas sinnani jõuda? Mis on väärtused elus? Miks käitusin keskkooli ajal nii, nagu seda tegin? Miks ma olen teinud haiget inimestele kes seda ei vääri? Mis mul viga oli??? No kurat! Vähemalt olen nüüdsest teadlik tegu - tagajärg suhtest. Ja peaaegu iga kord lubasin järjekordselt endale, et:
1. Ei joo kangeid alkohole! (Ma ei ole ingel ja Story Of My Life on minu lugu.);
2. Mõtlen ennem tegutsemist ka võimalikele tagajärgedele nii lähi- , kui ka kaugemas tulevikus;
3. Loen kümneni, ennem kui vihahoos midagi välja pahvatan;
4. Õpin vene keele selgeks;
5. Võtan veel viis kilo alla ( Täna õhtul lähen kindlasti jooksma.) jne.
Hmm…
„Kallid reisijad, täname, et reisisite Edelaraudteega…“ Rongi raadio segas häirivalt telefoni kõrvaklappidest tulevale muusikale vahele. Jõudsin Tallinna. Aeg ennast kokku võtta, raputada need mõtted endalt nagu talveunest ärkav karu, kes läheb süüa otsima (Minu puhul Pagaripoiste Café Latte suurepäraselt vahustatud, ühe paki pruuni suhkruga). Uus suurepärane tööpäev on taas algamas…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar