Teine nädal - külm Külm KÜLM!!

Ok, on pühapäev ja kell on 17.31. Lõpetasin tänaseks töötamise ning nagu lubatud räägin natuke oma möödunud nädalast. Poisid istuvad siin samas laua ääres ning joonistavad. Guilliaume teeb järjekindlalt stinky-winkisid (kõhugaasid, eksole) ning need ületavad isegi tõenäoliselt Teise Maailmasõja ajal kasutuses olnud mürgigaase! Ning kui tema leiab, et see on äärmiselt naljakas, siis meie kupatame ta kiirelt WC-sse sest hingamine muutub kiirelt võimatuks. Aga eelmisest nädalast siis:

Mida mu õeraas jättis mainimata: Majas (mis ei ole ju tegelikult nii vana, kõigest 100 aastat) elutseb eelmise omaniku vaim. Proua, kelle nime ma täpselt ei mäleta, osutub uudishimulikuks. Ning õnneks ka rahumeelseks sest midagi hullu ta ei tee, vaid väljendab oma kohalolu seletamatu tundega, nagu keegi sind pidevalt jälgiks ning iga jumala öö ajab üles teatud kindlal kellaajal. Ja iga jumala hommik ma unustan selle kellaaja ära :). Tegelikult pani mind pidev ärkamine imestama, sest olen muidu üsna rahuliku unega. Seega otsustasin ükspäev küsida, mis värk on. Kathleen teatas mulle, et ohoo - sa kohtusid meie vaimuga, leedi selle ja sellega. Minu hiiglasuurte silmade peale teatas ta, et muretsemiseks pole põhjust, kuna ta pidi olema rahumeelne vaim (va. pidevad ärkamised). Ka nemad ärkavad ja teised külalised aga muud hullu pole. Nojah, alguses arvasin, et ta teeb minu kulul nalja, kuid ka Hetty teatas mulle, et tõepoolest- meil on lisaelanik. Ka tema ärkab üles, seejärel keerab tavaliselt teise külje ja magab rahulikult edasi. Kuid- muretsemiseks pole põhjust, sest keegi erakordsete võimetega leedi oli käinud ja palunud tal lahkuda. Jah, silmnähtavalt ta tuli tagasi. Pärast sellise põrutava uudise saamist olid mõned totaalselt rahutud ööd, sest enam ei julgenud üldse magada, tuli põles öö läbi ning muidugi hakkas ka kujutusvõime täisvõimsusel tööle. Ka päeval- üksi kodus olles. Kuid nüüdseks on ok, vaikselt harjunud- peale seda kui esitasin inglisekeelse monoloogi vaimule teemal-palun lase mul magada, ma ei taha veel koju minna :). Kuidas ta siis väljendab oma kohalolekut? Rääkisime sellest üks õhtu natuke pikemalt ning jõudsime kokkuleppele, et tegemist on pigem energia kogumikuga, mis on vanaleedist maha jäänud. Halba ta ei tee, kuid tekitab ebameeldiva tunde, et raudkindlalt ei ole toas üksi ja kuna kedagi näha ka pole on eriti friiki. Isegi koha suuna tunned ära. Aga kedagi pole. Ja kuna pere ise on sellega üsna harjunud siis jõudsin järeldusele, et ka mul pole nagu millegi pärast paanitseda. Jah, ärkan öösiti üles, aga nüüdseks viimased paar ööd olen suutnud rahulikut teise külje keerata. Mida kummalisel kombel pole Gulliaume suutnud enam teha. Viimased 4 päeva vähemalt on aas tema või mõlemad pisid jooksnud alla ema juurde magama, sest miski on neid hirmutanud kas õudusunenägu või on "kummitus ühte poistest pižaamast sikutanud". Kummalisel kombel kattub see ajaga, mil mina hakkasin rahulikumalt võtma ning aksepteerisin vaimu kohalolekut. Ning see oli esimene öö, kui Timothy jooksis suuure müdinaga alla ja teatas, et kummitus sikutas teda pükstest ja oi, vaene G. kes jäi sinna üles!

Nüüd külmast. Siin on olnud viimane nädal äärmiselt külm. Üks päev oli kõigest 3 kraadi sooja. Ja veel ei köetud. Oma sooja jope saatsin vanematega koju tagasi, sest jällegi- õeraas teatas, et mul pole seda vaja. Oh, well- ON VAJA KÜLL! Niisiis- eile läksime poodlema ning ostsin endale päris kauni ja mõnusalt sooja jope, mis samal päeval juba kinnitas oma vajalikkust ning täitis oma ülesandeid suurepäraselt. Nimelt veetsime laupäeva pärastlõuna nn. poniklubis, kus lastel on ratsutamistunnid. Ja vahepeal sadas ka korralikult vihma. Ja jope ei lasknud ka kõige pisematki vihmapiiska läbi (muide, aitähh Gerly, vihmapiisa loo eest :) sest vihmapiisk on väike ja kui pähe kuhub, siis haiget ei tee). Neljapäev oli minu jaoks äärmiselt karm päev, kuna päev otsa värisesin külmast ning mõtlesit väga tõsiselt, et kui nii jätkub, siis külm on see, mis mind tagasi Eestisse peletab. Aga õnneks nad nii segased pole ja ei ela talv läbi 15 kraadi toasoojaga nagu ma juba vaikselt uskusin. Täna pandi lõpuks keskküte ka tööle. :) Vaikselt läheb paremaks. 

Kathleen on eriti armas see nädal olnud. Abivalmis ning rahulik ja sõbralik. Oleme natukene ka maast ja ilmast ja muudest teemadest vestelnud :) Ja kõik küsivad minu käest Sandri kohta. Oh, noh, eks ma aimasin, et nad ka seda küsivad, sest ikkagi MIS juhtus?? Aga ok, hetkeks kõik, sest tuleb söögi aeg. Nämmm. Ja aperatiivi ja söögi kõrvale ja peale sööki veini aeg. Olen seda juba ca. 2 h kirjutanud,s est vahepeal pidin ka poistele maju ja puid joonistama :) Cheers ja järgmise kandeni.

Esimene nädal - kurnatus, paika loksumine, kohanemine

Life takes us by surprise and orders us to move toward the unknown -even when we don't want to and when we think we don't need to. - Paulo Coelho

 

Tuleb tunnistada, et nädala esimesest poolest mäletan üsna vähe. Ega rääkida pole ka sellest midagi, kuna põhiliselt valitses väsimus, paanika (sest ei teadnud midagi) ja pinge järjest veniva ilumessi virtuaalboksi ettevalmistuse pärast. Seetõttu ei kavatsegi hakata üksikasjalikult kirja panema, mida ja kuidas ja millal tegin, vaid toon ära vaid eredamad hetked ja inimsesed. 

VEIN: Siiani pole ma seda nii hullult joonud, et peaksin muretsema hakkama. Hetty jälgib, et ma liiga purju ei jääks :D. Ok, tegelikult jälgin seda ise, sest muidu oleksin igaks õhtuks purjakil. Ja keeldun kui tunnen, et aitab. Ja joon aeglasemalt. Ja kui veab, siis on teised pudelile päkad teinud ennem kui ma olen oma esimese klaasi lõpetanud :) ning järgmise pudeliga läheb samamoodi. Ning sumiseva peaga pole magama läinud. Ka peavaluga pole veel ärganud. I try to keep it that way :)

POISID:  No mida kuradit, keegi on lapsed ära vahetanud!!! Kui suve alguses siin käisin, siis olid poisid väga viksid ja viisakad ja tundus, et nedega suuremaid probleem ei tule. Aga tuli! Esimesed paar päeva heitsin äärmiselt väsinuna magama, sest nendega maadlemine võttis kogu energia. Kuid mingi hetk küsis Timothy minu käest, et miks ma nii tõsine olen ja nendega mängida ei jõua? Selgitasin talle, et kui nad on kogu aeg Bold boys, siis mul lihtsalt pole jaksu enam nendega midagi toredat teha. See mõjus päris hästi. Väike Timmy leidis, et on targem ikka kuulama hakata. Guillaumega oli raskem - tema hakkas vahepeal totaalseks jonnipunniks  ning üks hommik pidin teda isegi köögikapi küljest lahti kangutama, et neid kooli saada! Kuid samal päeval otsustas (muidugi peale tõsist jutuajamist minuga ja mamaga) G mulle sülle ronida, väga kavala naerunäoga teatada, I love You wrelikhaa, ja andis mulle väga märja musi põse peale.

MOMO: Ta on üks naabritest, keda näen praktiliselt iga päev, kui poisse kooli saadan ning neid sealt toon. Momot võiks kirjeldada kui kõige ehedamat maakootud prantslannat, kes on pisike, vormikas, edev, elav ning äärmiselt rõõmsameelne. Ning (!) talle meeldib rääkida kätega vehkides - just nagu mina mõnikord ainult, et tema teeb seda kogu aeg ning laiemalt šestikuleerides. Muidugi, kui Momo räägib, siis on tal alati lai naeratus näol ning pisikesest kehast tuleb uskumatult tugev hääl välja, mis on täis otsusekindlust ja jõudu.

Kolmapäeval oli Momo sünnipäev. Ning seal sain esimesed prantsuse keelsed sõnad. (Tegelikult aitas mind väga hästi sarja Friends üks osa, kus Joeyle õpetati prantsuse keelt.) Oskasin öelda Je m´appelle Reelika. Jah. Sain kaela tõelise sõnaderahe, millest taipasin ainult seda, et nad olid õnnelikud minu hääldamisharjutuste üle, sest suud olid kõigil kõrvuni. Igatahes sai seal süüa, juua ja kuulata prantsuskeelset sõnademulinat. Muide, Momo on tõsine delfiinide fänn. Tema kodu oli otast lõpuni igasuguseid delfiini kujukesi ja patju täis. Muidugi ka laudlina oli erksinine ja kaetud delfiinifega :D.

Neljapäeval juhtus minu jaoks tragikoomiline, teiste jaoks väga koomiline seik. Nimelt tahtsime poistega peale kooli minna köögiviljaaeda tomateid korjama. Iseenesest ok, kuid selleks, et sinna saada tuleb läbida hobustekoppel. Ei tundu muidu hull, kuid Annika suutis mind ennem korralikult hirmutada hobuste osas, et nad on kurjad ja hammustavad ja löövad jne. Ning niipea kui kopli juurde jõudsime olid uudishimulikud hobused nõksti meie juures. Kuna polnud veel tuttav nendega ja poisid ka niiväga sealt läbi minna ei tahtnud, siis läksime läbi garaaži.  Garaaži taga asub nende söötmiskoht (ma arvan nii) ning seal on maa asemel kohutavalt suur porimülgas mille äärest saab ettevaatlikult minnes köögiviljaaeda.  Jõudsime napilt aeda, kui hobused ja ka eesel Ned olid aia juurde tulnud.  Ok, äkki nad lähevad ära kui me neist välja ei tee. Hmm, nad läksid jah mujale. Oma söötmiskoha juurde, mis oli sealsamas kõrval. Ja siis märkasime, et olime jätnud ukse lahti. Ja üks hobustest pistis pea uudishimulikult ukse vahelt sisse! Niisiis - seisin poistega keset köögiviljaaeda samal ajal kui hobused, kes olid suured, kurjad ja tigedad tahtsid minna hoovi peale kappama, kus ootas neid Zazu (dobermann), kellega koos oleks tõeline trouble alles alanud. Võtsin südame rindu ja astusin aiast välja, et ust sulgeda -  mõtetes jooksid läbi pildid, kuidas leban haiglas murtud kontidega. Liikusin samm haaval ukse poole ning hirm oli väga suur. Jõudsin hobuseni ning jäin tema kõrvale vaikselt seisma. Puudutada ma ei julgenud, sest äkki ta hammustab käe otsast. Hobune ei liikunud. Ütlesin vaikselt paar korda, horsy, move your butt, aga see ei mõjunud ja rohkem katsetada ka ei julgenud. Tuli midagi muud mõelda. Väikse ringiga minnes oleksin saanud minna läbi värava hoovi, et sulgeda uks sealt poolt. Tundus tark mõte. Liikusin vaikselt kiiresti (jah, see on võimalik, nagu aegluubis kiirustamine) värava poole ja avastasin - Muidugi, me panime selle ju ennem lukku, et kõik ikka korras oleks. Üks hobune tuli üsna kiirel sammul minu poole. Ning mina ronisin kiirelt üle 2,5 meetrise aia. Muidugi kriimustasin kätt, aga see oli väike asi. Jõudsin garaažini ning avasin ukse. Kurat! Eesel seisis keset garaaži. Sulgesin kiirelt ukse ja läksin paanikasse. Kuidas ma lapsed kätte saan ja kuidas kurat ma eesli tagasi saan! Kas ehk peaks uuesti üle aia ronima?  Isver, äkki on poisid ka juba totaalses paanikas?

Kuid siis jõudsid koju Hetty ja tüdrukud, kes olid spordipäeval käinud. Jumal tänatud, ma ei ole enam üksi.

Nemad nägid värisevat ja paanikas Reelikat, kelle käsi oli verine ning sonis, et poisid on köögiviljaaias, eesel garaažis ja ise pidi ronima üle värava, et siia saada, sest hobused muidu tulevad äkki kallale. Nad vaatasid hetkeks jahmunult mulle otsa ning hakkasid kõik südamest naerma.

Tuleb välja, et eesel Ned ja hobused on tegelikult äärmiselt sõbralikud ja nad ei tee midagi. Karjuda lihtsalt ei tasu. Ja kui nad ei liigu, siis tasub natuke nügida ja nad liiguvad. Oh, well,  tundsin ennast hetke üsna rumalasti. Selgus, et mu õeraasul on lihtsalt endal mingi paanika seoses hobustega. Ajasime eesli tagasi koplisse ja tõin lapsed nüüd juba üsna rahuliku südamega köögiviljaaiast ära. Nemad sõid seal vahepeal  maasikaid.

Nädalavahetuseks tuli papa koju ning mina sain natuke rahulikumalt võtta. Vaatasime filmi, sõime pitsat ja popcorni ning muul ajal üritasin arvutiga tööd teha, lastega rääkida ning olla muidu muhe. Selline oli lühidalt minu esimene nädal. Täna hakkab teine - eks näis kuidas see läheb. Edu mulle, aitähh ;)

PS! Ma suutsin ennast 26 kraadi käes ära külmetada! Olen köha-nohune.

Alustagem algusest :)

Niisiis- Jõudiski kätte see aeg, mil kolin mõneks ajaks Eestist ära...

Kuhu? Eks ikka sinna, mida juba tean- Prantsusmaale, Thenay kanti, vanasse manoir´i, kus kunagi oli väike veiniköök ning ühes kõrvalhoones tegutses ka kõrts (mis prantslastele üsna omaselt asub teisel korrusel, ning sinna viib järsk väike trepp).Praegu enam kõrtsituba ei tööta ning seal elab 2 äärmiselt sõbralikku js armast kassi. 

Peale kasside on siin koerad (papa jahikoerad, ca 8 pluss Zazu- majakoer), kaks hobust (tüdrukute omad), üks eesel (ei tea miks küll, aga ok), hunnik kalkuneid, kuked, kanad, tuvid, mingid kõrbehiirte laadsed olendid ja hunnik suuri ja karvaseid ämblikke. Mõnikord eksib tuppa ka nahkhiir... Mina isklikult nedega õnneks küll tegelema ei pea, kuid poisse tuleb aidata, sest nad on mõningate asjade jaoks liiga väikesed. Muide, olen siin nagu AuPair, kes teeb vabadel hetkedel turundustööd ühele Eestis asuvale ettevõttele. 

Lapsi on siin neli, kaks tüdrukut ja kaks poissi. Tüdrukud on vanemad ja saavad enam-vähem endaga ise hakkama, kuid poisid on noored, krutskeid täis paharetid. Eriti Guilliaume, kes on lastest kõige noorem. Kui temaga ma alles panen jõustruktuure paika, siis teised on ilusti aru saanud, et minuga ei tasu vaielda ning kõik mis ütlen on enam-vähem kuld :) (Ka mina võin vahel eksida.)

Oma Prantsumaale tulekust ma ei hakka rääkima, sest milleks seda uuesti läbi elada? Nimelt tulin autoga ja 3,6 päeva järjest sõitmine viib vägagi rööpast välja ka kõige tugevama. Nüüdseks välja puhanuna ning värskena tundub mulle, et asjad hakkavad ilusti paika loksuma ja tulen endale võetud kohustustega ka toime. Nii et sõrmed ristatud ja näeme, mis edasi saab. 

Järgmises postituses üritan lähemalt oma esimsesest nädalast rääkida, esimesed 3 päeva pidin rahulikut olemise ja puhkehetked ära unustama. Ja muidugi - tutvusin ka osade naabritega ning avastasin, et saan isegi mingil määral aru, millest jutt on :D 

Nägudeni!