Muudatused

Tõstan veelkord oma blogi. Seekord liigun Wordpressi keskkonda. Uues kohas on ka uus aadress. Lihtsam :)
http://supervinkel.com
Blogi on alles arenemisjärgus ning pole lõplikult välja kujunenud. Seega võib seal olla mõningaid vigu, pidevaid muudatusi ja muud veidrat.
PS! Otsisin küll solli täna, kuid üles seda ei leidnud. Olin päris päris vihane. Aga vähemalt oli kõva trenn mäest üles-alla jooksmisega :D

Lühidalt kõigest :)

Ok, pole päris pikka aega siia kirjutanud. Üritan selle postitusega kõik mis vahepeal huvitavat on juthunud kirja panna. 

Üle - eelmine nädalavahetus käisime Saksamaal. Frankfurdis. Külastasime turismimessi, kust sain edale lõpuks kiivri (:D) lumelauaga sõitmise jaoks. jeei :D Käisime kõvasti shoppamas (ostsin edale saapad, koti, jaki ja t-särgi), nautisime loodusmuuseumi eriväljapanekut dinosaurustest (mõned skeletid olid ka ehtsad) ning tagasi sõites tegin mõned äärmiselt kasulikud otsused :D Reis oli kasulik nii kehale ja vaimule :D

Esmaspäeval ma kooli ei läinud. Otsustasin tööd teha kuna minu kaunist plaanist nädalavahetusel Frankfurdis töötada ei tulnud mitte midagi välja. Nädal möödus töötades. Neljapäeval tuli Tim koju, reedel nägi Hetty koju sõites naabreid jalutamas ning kutsus need külla. Kokku oli lõpuks kohal seitse täiskasvanut ja lapsi ei viitsinud üle lugeda. Liiga palju. Kuna hetkel on siin aeg, kus pudelitesse on saadud selle aasta värsked veinid, siis kõik olid kaasa toonud selle aasta esimesed veinid. Värsked ja puuviljased. Sophie ja Bernard tõid kodutehtud siidrit - mis oli äärmiselt njämmaaa :) ning madala alkoholi sisaldusega :). 

Sellest päevast tuleb ka minu nädala lause: " Ma kohe üldse ei mõista, kuidas on selline armas neiu siiani vallaline?" Prrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.... Ei oska sellisele küsimusele mitte midagi vastata - või mis? Õnneks teatasid enamus kohalolijatest, et olen liiga noor,et sellepärast muretseda. Elu hakkab alles 25-selt. Hah, eks näis mis järgmine aasta toob :D

Üks positiivne asi juhtus ka: Lõpuks ometi lubati mul ühe autoga sõita. See on küll äärmiselt suur maastur.,mingi Nissan, mis sõidab rahulikult, jõuga ja mürisedes, kuid täna käisin sellega Argentonis koolis:D  Hetty oli ära - Pariisis. Eile tegin autoga prooviringi Timi valvsa käe all ja täna pidin siis üksi ja esimest korda Argentoni sõitma. Õnneks ma sinna sõites ära ei eksinud - küll aga tagasi tulles :D Linnas, muidugi.  Ja tänu oma ära eksimisele tean nüüd kuidas rautejaama sõita :D :D 

Homme võtan ennast kokku ja lähen Solli otsima siit lähedalt (ilma autota, sest tänavad on osades kohtades ikka äääärmiselt kitsad) ning neljapäeval lähme Tinaga shoppama Chaterouxi - kui kõik hästi läheb.

PS! Luba on sõita ka ATV-ga :D Ükskõik millal tahan. :)

PPS! Viimati, kui käisime Argentonis hilisel lõunasöögil, olin ma seal olnud keskealistele meesterahvastele sügava mulje jätnud. Nagu Hetty ütles, inglanna, kes meid võõrustas pidi kaks korda põrandat pesema kuna poisid olid peale meie lahkumist nii palju ilastanud. So pretty AND so nice. Kuidas see küll võimalik on? Hahhaaa. Väike enesekindluse boost kah mulle :)

Midagi muud vahelduseks.

Kuna avastasin hiljuti, et ADELE tuleb peatselt uue albumiga välja, mille senised avalikustatud lood on suurepärased, siis postitan need ka siia. Olen oma uue lemmiku leidnud, ning  pärastjõule kinginimekirjas on see album peale fotokat teisel kohal. :) Albumi ametlik väljumiskuupäev on 16 jaanuar 2011. 

Adele - Someone like You

Adele - Rolling In The Deep

(viited youtube lehele)

Igatsen, igatsen, igatsen!

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

    Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
    kuigi me seda ei näe.
    Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
    jääb kuhugi alles.
    See, mis sa naeratades kinkisid,
    võib kunagi otsa saada,
    aga naeratus jääb.
    Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
    jääb igavesti ootama.
    Isegi ütlemata jäänud sõnad
    on mõttes öeldud
    ja kuhugi tallele pandud.
    Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
    saab täita aja ääretud salved.
    Kuidas muidu üksainus silmapilk
    võib kivi paigalt veeretada.
    
    See, kellele on vähe antud,
    kannab seda oma südame kohal.
    See, kellele on palju antud,
    pillab kõik käest maha.
    
    Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Karl Ristikivi

Väljas paistab päike ning õues on 10,5 kraadi sooja. Istun köögis kamina kõrval ning higistan detsembri kampaaniate materjali kallal, mis ei taha kuidagi edeneda. Sees närib igatsus teatud asjade ja inimeste järgi. Ei, see pole koduigatsus vaid igatsus teatud asjade järgi. Seetõttu otsustasin need kirja panna, sest "better out than in I say" (Shrek 1)

Annuga ema külastamas :)

1. Tahan Annelit näha! Tõsine igatsus meie igasuguste ürituste ja veiniõhtute järgi! Kinos käimised ja "tõsised" peod, mis mõnikord lõppesid koduuksest mitte välja jõudmisega ja rahulikult magama minemisega (või siis totaalse katastroofiga) :).

2. Küünlavalgus - siin eriti ei armastata küünalde põletamist, mis on mõistetav arvestades maja vanust ning hmm... väärtust. Muidugi ma võin seda teha, kuid iga kord tunnen ennast natuke süüdi ja nii pole see eriti lõõgastav tegevus. 

3. Köögiviljad - Ma ei suuda harjuda iga päev saia ja makaronide söömisega. Nad ei anna mingit energiat ning üsna - üsna kõrini on juba. Tahan kala, riisi, kaalikat, porgandit, ubasid, kapsast, ananassi, viinamarju, putru hommikusöögiks koos külmutatud sõstratega, süüdimatult süüa päevas 4 täidetud muna kui isu on. 

4. Solaarium  - seda eriti teatud perioodidel, kui ilmad on masendavad, vihma sajab ning tunnen puudust valgusest ja soojusest. Tuleb välja, et solaarium hoiab mind natuke rõõmsameelsemana sest ka peeglisse on pärast seda vähe meeldivam vaadata. :) Igatahes on külastus tehispäikese maailma must do nimekirjas esikohal.

5. Fotokat - Nii palju mida pildistada! Teha oma lõõgastusretki lähiümbruses ning täiendada oma oskusi! Prantsusmaal ringi sõita ILMA FOTOKATA ON LIHTSALT PIIN! Aga pean veel natuke kannatama (õnneks mitte palju) ja siis olen õnnelik. 

6. Perekonda - need erilised hetked, mida on võimatu asendada. Ja ema kootud kirjud villased sokid :) Palun mulle need saata :) :). 

7. Vabadust liikuda - see tähendab kaugemale kui 5 km raadiuses, milleks vajan autot. Kuna mu superkallis õeraas suutis Hettyle tekitada totaalse paanika AuPairide sõiduoskuste osas (Ta lihtsalt ei julge mind rooli lasta. Teab küll, et kõik ei sõida sirgel teel ilma põhjuseta kraavi, kuid hirm on pagana suur). Ja ei raatsi veel uut autot sellise "riski" alla seada. 

8. Üksinda poodides kolamist ja mittemõistlike, hirmkallite ostude tegemist. Poode läheduses pole ja selleks vajan AUTOT! Või peaks Tinaga rääkima ükspäev. Järgmine nädal. Kindlasti.  Must do listis teisel kohal :D

Lumeingel tegemisel.

9. Nii uskumatu kui see ka poleks: Igatsen lund ja jääd. Ilma lumeta pole talve. Ka jõulud, mis on juba järgmine kuu käes pole midagi väärt ilma lumeta.  Mulle meeldib uisutada ning eelmine aasta vedasin uiske tööle kaasa, kuna kontori kõrval asus liuväli (Tallinna vanalinnas), oli plaanis lõunapausil tunniks liuväljale kaduda (mis siis,et plaan eriti edukas polnud, uiske tarisin ikka kaasa :D).

(Gerly, ma pole ära unustanud seda blogi kannet oma tulevikuplaanide kohta, lihtsalt pole nagu rahulikult mõelda saanud selle peale. Aga ma teen seda varsti. I promise :D)

Tõsiselt - Tants, trall ja muu loogiline tegevus.

Täna oli väga armas pealelõuna. Käisime iArgenton- Sur- Creus´is inglise-prantsuse paaril külas, kes olid kuldsetel kuuekümnendatel lillelapsed olnud. Pidimed minema lõunaks. Muidugi jõudsime kohale tund aega hiljem ning peale tutvustamistseremooniat oli käes aeg aperatiiviks, milleks osutus Shampus – mitte vahuvein, vaid shampus. Jess :D.

Igatahes aperatiivi ajal otsiti mulle aktiivselt nn. peigmeest (phahhaaaa). Jas nad tulid lagedale Dom-iga, kes õpib poliitteadust. Hmmm… Noh, iseenesest pole mul midagi tuttavate ja sõprade vastu, aga peigmehe kandidaat.. Ei äitah. Leian, et tulen sellise teemaga toime täpselt nii nagu ise tahan ja soovin…

Kogu hilise lõunasöögi vältel jõime väga palju veini ning tuleb mainida, et hiljem otsustasid lisandunud külalised ka viina jooma hakata. Jah, viina- nagu neil poleks piisavalt Pinot´ seal juua! Lõuna iseenesest oli Superhea! Super – super hea! Mingi hetk peale magustoitu toodi lagedale roosa vahuvein, mis tekitas temaatika, et selle kohta on ka laul kunagi tehtud. Mis muud, kui läppar lagedale, Youtube esile ja kõlarid arvuti külge. Lugu oli naksti olemas ja maja mürtsus kogu ülejäänud õhtu muusikast, eriti ABBA´st mida tundub, et nede põlvkond eriti fännas. Muidugi sellel perioodil tuli Michaeli naine välja juba järgmiste nimedega, keda mulle tutvustada, sest olen ju, jumala eest, üksik naisterahvas (nende arvates), keset abielurahva seltskonda – niisiis, mulle tuleb leida sobiv kaaslane :D. Et ma ennast nii üksikuna ei tunneks ja arvatavasti neid ei ohustaks… Hahhaaa.

Kuid eriti meeldis mulle „lõunasöögi“ juures, et kõik üritasid minuga inglise keeles rääkida ja kui see ei õnnestunud, siis üritasin mina nedega oma äärmiselt puudulikus prantsuse keeles rääkida. Suheldud sai kuidagi ikka.

Lahkusime lõunalt varakult, kella kuue paiku… Teised alles sattusid vennastumise faasi. Ning õnneks, kuna meil oli neli last kaasas, siis minek oli kiire ja ilma protestideta. Kuigi osad avaldasid soovi, et jääksin sinna ja räägikisn neile veel maast ja ilmast. IRW.

Igatahes, homme on esimene kuruse päev ning loodan leida sealt mõningaid tuttavaid, kellega samamoodi maast ja ilmast rääkida. Muidu satun võimaluse kätte, et tegelasewd Argenton ´ist otsivad mulle ikka aktiivselt peigmehe kandidaati, kuid nüüd vaatavad vähe vanemaid variante, kuna mainisin, et mul pole nagu midagi enda vanustega rääkida… Ühesõnaga oli äärmiselt meeldiv ja lõbus õhtu. Meenutas Mardi ja Anneli jauramisi koos õhtusöögi sry, hilise lõunasöögiga. J. Selline oli minu tänane pühapäev. Lugemiseni.

Tants, trall ja muu loogiline tegevus

Ca. 3 nädalat on möödunud viimasest postitusest. Loodan, et pole väga pahased :).
Täna ma niiväga enam ei tunne seda põletavat vajadust panna kirja iga tegevust, mida viimase kolme nädala jooksul teinud olen. Lihtsalt mainin ära siinkohal, et käisime Futuroscopes (check http://uk.futuroscope.com/ lisainfoks) - seal oli tõepoolest super! Mul on telefonis mõned pildid fantastilisest laser-tule-veeshowst, kuid neid veel näha ei saa kuna Bluetooth läks katki ja juhet pole kaasas.
Hetty sugulased käisid paariks päevaks kohal, külastasime nõiafestivali, mina suutsin eeslit vedada (EKSOLE!) eesel suutis G-le vastu pead kapjadega virutada  ning toimus Halloweeni pidu.
Järgmisest nädalast olen esmaspäeviti ca. kuu aega kella 12-ni ühel kursusel, mis räägib kohalikest vaatamisväärsustest. Loodan, et käime neid külastamas ka.
Zazu murdis ühe kassidest maha. Käisime koos poistega teda karpi panemas. G tegi veel väikse õhuaugu karbi küljele, et Felix ikka hingata saaks.
Lapsed on lõpuks viisakalt kontrolli alla saadud (niipalju kui võimalik), ning olen võik öelda, et kohanendud siinse eluga.
Muidugi, mul on olnud paar tõsist päeva vaimuga, mis lõppkokkuvõttes polnud enam meeldiv, aga hetkel on rahulik jälle. Nt. viimane põrge oli, kui saatsin Timothy midagi külmkappi viima ning ise pesin käsi kraanikausis. Nimelt nägin enda selja tagant tulevat väikest lapsekätt, mis haaras kapi servast kinni. Liiga lähedal! LIIGA LÄHEDAL!See hetk mõtlesin, et tegu on Timmyga, kes otsustas mu palvet ignoreerida ja pooleldi vastu mind nõjatuda. Nojah, pöörasin ümber ja tahtsin palvet korrata, kui nägin, et Timmy seisis teises köögi nurgas ning uuris mingit jubinat. Minu juures polnud kedagi. See toimus kahe sekundi vältel. Ehmatas kõvasti. Aga samas olen vist piisavalt harjunud juba selliste asjadega, et suudan säilitada külma närvi. Sellel hetkel kehitasin lihtsalt õlgu ja mõtlesin endamisi, et oleksin õnnelik, kui neid hetki vähem oleks ja öösel  rahulikult magada saaks.
Muide ärkamise/äratamise kellaaeg on 03.11 hommikul. Mõni öö ma üritan seda vältida ja meelega ei tee silmi lahti ning üritan edasi magada. Paar korda on ka õnnestunud aga seda tõenäoliselt sellepärast, et olen juba lihtsalt liiga väsinud olnud, et mingi vaimu kohalolust välja teha.
Muudest huvitavatest seiklustest kirjutan mõni teine päev. Tahaks magama minna :).

Teine nädal - külm Külm KÜLM!!

Ok, on pühapäev ja kell on 17.31. Lõpetasin tänaseks töötamise ning nagu lubatud räägin natuke oma möödunud nädalast. Poisid istuvad siin samas laua ääres ning joonistavad. Guilliaume teeb järjekindlalt stinky-winkisid (kõhugaasid, eksole) ning need ületavad isegi tõenäoliselt Teise Maailmasõja ajal kasutuses olnud mürgigaase! Ning kui tema leiab, et see on äärmiselt naljakas, siis meie kupatame ta kiirelt WC-sse sest hingamine muutub kiirelt võimatuks. Aga eelmisest nädalast siis:

Mida mu õeraas jättis mainimata: Majas (mis ei ole ju tegelikult nii vana, kõigest 100 aastat) elutseb eelmise omaniku vaim. Proua, kelle nime ma täpselt ei mäleta, osutub uudishimulikuks. Ning õnneks ka rahumeelseks sest midagi hullu ta ei tee, vaid väljendab oma kohalolu seletamatu tundega, nagu keegi sind pidevalt jälgiks ning iga jumala öö ajab üles teatud kindlal kellaajal. Ja iga jumala hommik ma unustan selle kellaaja ära :). Tegelikult pani mind pidev ärkamine imestama, sest olen muidu üsna rahuliku unega. Seega otsustasin ükspäev küsida, mis värk on. Kathleen teatas mulle, et ohoo - sa kohtusid meie vaimuga, leedi selle ja sellega. Minu hiiglasuurte silmade peale teatas ta, et muretsemiseks pole põhjust, kuna ta pidi olema rahumeelne vaim (va. pidevad ärkamised). Ka nemad ärkavad ja teised külalised aga muud hullu pole. Nojah, alguses arvasin, et ta teeb minu kulul nalja, kuid ka Hetty teatas mulle, et tõepoolest- meil on lisaelanik. Ka tema ärkab üles, seejärel keerab tavaliselt teise külje ja magab rahulikult edasi. Kuid- muretsemiseks pole põhjust, sest keegi erakordsete võimetega leedi oli käinud ja palunud tal lahkuda. Jah, silmnähtavalt ta tuli tagasi. Pärast sellise põrutava uudise saamist olid mõned totaalselt rahutud ööd, sest enam ei julgenud üldse magada, tuli põles öö läbi ning muidugi hakkas ka kujutusvõime täisvõimsusel tööle. Ka päeval- üksi kodus olles. Kuid nüüdseks on ok, vaikselt harjunud- peale seda kui esitasin inglisekeelse monoloogi vaimule teemal-palun lase mul magada, ma ei taha veel koju minna :). Kuidas ta siis väljendab oma kohalolekut? Rääkisime sellest üks õhtu natuke pikemalt ning jõudsime kokkuleppele, et tegemist on pigem energia kogumikuga, mis on vanaleedist maha jäänud. Halba ta ei tee, kuid tekitab ebameeldiva tunde, et raudkindlalt ei ole toas üksi ja kuna kedagi näha ka pole on eriti friiki. Isegi koha suuna tunned ära. Aga kedagi pole. Ja kuna pere ise on sellega üsna harjunud siis jõudsin järeldusele, et ka mul pole nagu millegi pärast paanitseda. Jah, ärkan öösiti üles, aga nüüdseks viimased paar ööd olen suutnud rahulikut teise külje keerata. Mida kummalisel kombel pole Gulliaume suutnud enam teha. Viimased 4 päeva vähemalt on aas tema või mõlemad pisid jooksnud alla ema juurde magama, sest miski on neid hirmutanud kas õudusunenägu või on "kummitus ühte poistest pižaamast sikutanud". Kummalisel kombel kattub see ajaga, mil mina hakkasin rahulikumalt võtma ning aksepteerisin vaimu kohalolekut. Ning see oli esimene öö, kui Timothy jooksis suuure müdinaga alla ja teatas, et kummitus sikutas teda pükstest ja oi, vaene G. kes jäi sinna üles!

Nüüd külmast. Siin on olnud viimane nädal äärmiselt külm. Üks päev oli kõigest 3 kraadi sooja. Ja veel ei köetud. Oma sooja jope saatsin vanematega koju tagasi, sest jällegi- õeraas teatas, et mul pole seda vaja. Oh, well- ON VAJA KÜLL! Niisiis- eile läksime poodlema ning ostsin endale päris kauni ja mõnusalt sooja jope, mis samal päeval juba kinnitas oma vajalikkust ning täitis oma ülesandeid suurepäraselt. Nimelt veetsime laupäeva pärastlõuna nn. poniklubis, kus lastel on ratsutamistunnid. Ja vahepeal sadas ka korralikult vihma. Ja jope ei lasknud ka kõige pisematki vihmapiiska läbi (muide, aitähh Gerly, vihmapiisa loo eest :) sest vihmapiisk on väike ja kui pähe kuhub, siis haiget ei tee). Neljapäev oli minu jaoks äärmiselt karm päev, kuna päev otsa värisesin külmast ning mõtlesit väga tõsiselt, et kui nii jätkub, siis külm on see, mis mind tagasi Eestisse peletab. Aga õnneks nad nii segased pole ja ei ela talv läbi 15 kraadi toasoojaga nagu ma juba vaikselt uskusin. Täna pandi lõpuks keskküte ka tööle. :) Vaikselt läheb paremaks. 

Kathleen on eriti armas see nädal olnud. Abivalmis ning rahulik ja sõbralik. Oleme natukene ka maast ja ilmast ja muudest teemadest vestelnud :) Ja kõik küsivad minu käest Sandri kohta. Oh, noh, eks ma aimasin, et nad ka seda küsivad, sest ikkagi MIS juhtus?? Aga ok, hetkeks kõik, sest tuleb söögi aeg. Nämmm. Ja aperatiivi ja söögi kõrvale ja peale sööki veini aeg. Olen seda juba ca. 2 h kirjutanud,s est vahepeal pidin ka poistele maju ja puid joonistama :) Cheers ja järgmise kandeni.

Esimene nädal - kurnatus, paika loksumine, kohanemine

Life takes us by surprise and orders us to move toward the unknown -even when we don't want to and when we think we don't need to. - Paulo Coelho

 

Tuleb tunnistada, et nädala esimesest poolest mäletan üsna vähe. Ega rääkida pole ka sellest midagi, kuna põhiliselt valitses väsimus, paanika (sest ei teadnud midagi) ja pinge järjest veniva ilumessi virtuaalboksi ettevalmistuse pärast. Seetõttu ei kavatsegi hakata üksikasjalikult kirja panema, mida ja kuidas ja millal tegin, vaid toon ära vaid eredamad hetked ja inimsesed. 

VEIN: Siiani pole ma seda nii hullult joonud, et peaksin muretsema hakkama. Hetty jälgib, et ma liiga purju ei jääks :D. Ok, tegelikult jälgin seda ise, sest muidu oleksin igaks õhtuks purjakil. Ja keeldun kui tunnen, et aitab. Ja joon aeglasemalt. Ja kui veab, siis on teised pudelile päkad teinud ennem kui ma olen oma esimese klaasi lõpetanud :) ning järgmise pudeliga läheb samamoodi. Ning sumiseva peaga pole magama läinud. Ka peavaluga pole veel ärganud. I try to keep it that way :)

POISID:  No mida kuradit, keegi on lapsed ära vahetanud!!! Kui suve alguses siin käisin, siis olid poisid väga viksid ja viisakad ja tundus, et nedega suuremaid probleem ei tule. Aga tuli! Esimesed paar päeva heitsin äärmiselt väsinuna magama, sest nendega maadlemine võttis kogu energia. Kuid mingi hetk küsis Timothy minu käest, et miks ma nii tõsine olen ja nendega mängida ei jõua? Selgitasin talle, et kui nad on kogu aeg Bold boys, siis mul lihtsalt pole jaksu enam nendega midagi toredat teha. See mõjus päris hästi. Väike Timmy leidis, et on targem ikka kuulama hakata. Guillaumega oli raskem - tema hakkas vahepeal totaalseks jonnipunniks  ning üks hommik pidin teda isegi köögikapi küljest lahti kangutama, et neid kooli saada! Kuid samal päeval otsustas (muidugi peale tõsist jutuajamist minuga ja mamaga) G mulle sülle ronida, väga kavala naerunäoga teatada, I love You wrelikhaa, ja andis mulle väga märja musi põse peale.

MOMO: Ta on üks naabritest, keda näen praktiliselt iga päev, kui poisse kooli saadan ning neid sealt toon. Momot võiks kirjeldada kui kõige ehedamat maakootud prantslannat, kes on pisike, vormikas, edev, elav ning äärmiselt rõõmsameelne. Ning (!) talle meeldib rääkida kätega vehkides - just nagu mina mõnikord ainult, et tema teeb seda kogu aeg ning laiemalt šestikuleerides. Muidugi, kui Momo räägib, siis on tal alati lai naeratus näol ning pisikesest kehast tuleb uskumatult tugev hääl välja, mis on täis otsusekindlust ja jõudu.

Kolmapäeval oli Momo sünnipäev. Ning seal sain esimesed prantsuse keelsed sõnad. (Tegelikult aitas mind väga hästi sarja Friends üks osa, kus Joeyle õpetati prantsuse keelt.) Oskasin öelda Je m´appelle Reelika. Jah. Sain kaela tõelise sõnaderahe, millest taipasin ainult seda, et nad olid õnnelikud minu hääldamisharjutuste üle, sest suud olid kõigil kõrvuni. Igatahes sai seal süüa, juua ja kuulata prantsuskeelset sõnademulinat. Muide, Momo on tõsine delfiinide fänn. Tema kodu oli otast lõpuni igasuguseid delfiini kujukesi ja patju täis. Muidugi ka laudlina oli erksinine ja kaetud delfiinifega :D.

Neljapäeval juhtus minu jaoks tragikoomiline, teiste jaoks väga koomiline seik. Nimelt tahtsime poistega peale kooli minna köögiviljaaeda tomateid korjama. Iseenesest ok, kuid selleks, et sinna saada tuleb läbida hobustekoppel. Ei tundu muidu hull, kuid Annika suutis mind ennem korralikult hirmutada hobuste osas, et nad on kurjad ja hammustavad ja löövad jne. Ning niipea kui kopli juurde jõudsime olid uudishimulikud hobused nõksti meie juures. Kuna polnud veel tuttav nendega ja poisid ka niiväga sealt läbi minna ei tahtnud, siis läksime läbi garaaži.  Garaaži taga asub nende söötmiskoht (ma arvan nii) ning seal on maa asemel kohutavalt suur porimülgas mille äärest saab ettevaatlikult minnes köögiviljaaeda.  Jõudsime napilt aeda, kui hobused ja ka eesel Ned olid aia juurde tulnud.  Ok, äkki nad lähevad ära kui me neist välja ei tee. Hmm, nad läksid jah mujale. Oma söötmiskoha juurde, mis oli sealsamas kõrval. Ja siis märkasime, et olime jätnud ukse lahti. Ja üks hobustest pistis pea uudishimulikult ukse vahelt sisse! Niisiis - seisin poistega keset köögiviljaaeda samal ajal kui hobused, kes olid suured, kurjad ja tigedad tahtsid minna hoovi peale kappama, kus ootas neid Zazu (dobermann), kellega koos oleks tõeline trouble alles alanud. Võtsin südame rindu ja astusin aiast välja, et ust sulgeda -  mõtetes jooksid läbi pildid, kuidas leban haiglas murtud kontidega. Liikusin samm haaval ukse poole ning hirm oli väga suur. Jõudsin hobuseni ning jäin tema kõrvale vaikselt seisma. Puudutada ma ei julgenud, sest äkki ta hammustab käe otsast. Hobune ei liikunud. Ütlesin vaikselt paar korda, horsy, move your butt, aga see ei mõjunud ja rohkem katsetada ka ei julgenud. Tuli midagi muud mõelda. Väikse ringiga minnes oleksin saanud minna läbi värava hoovi, et sulgeda uks sealt poolt. Tundus tark mõte. Liikusin vaikselt kiiresti (jah, see on võimalik, nagu aegluubis kiirustamine) värava poole ja avastasin - Muidugi, me panime selle ju ennem lukku, et kõik ikka korras oleks. Üks hobune tuli üsna kiirel sammul minu poole. Ning mina ronisin kiirelt üle 2,5 meetrise aia. Muidugi kriimustasin kätt, aga see oli väike asi. Jõudsin garaažini ning avasin ukse. Kurat! Eesel seisis keset garaaži. Sulgesin kiirelt ukse ja läksin paanikasse. Kuidas ma lapsed kätte saan ja kuidas kurat ma eesli tagasi saan! Kas ehk peaks uuesti üle aia ronima?  Isver, äkki on poisid ka juba totaalses paanikas?

Kuid siis jõudsid koju Hetty ja tüdrukud, kes olid spordipäeval käinud. Jumal tänatud, ma ei ole enam üksi.

Nemad nägid värisevat ja paanikas Reelikat, kelle käsi oli verine ning sonis, et poisid on köögiviljaaias, eesel garaažis ja ise pidi ronima üle värava, et siia saada, sest hobused muidu tulevad äkki kallale. Nad vaatasid hetkeks jahmunult mulle otsa ning hakkasid kõik südamest naerma.

Tuleb välja, et eesel Ned ja hobused on tegelikult äärmiselt sõbralikud ja nad ei tee midagi. Karjuda lihtsalt ei tasu. Ja kui nad ei liigu, siis tasub natuke nügida ja nad liiguvad. Oh, well,  tundsin ennast hetke üsna rumalasti. Selgus, et mu õeraasul on lihtsalt endal mingi paanika seoses hobustega. Ajasime eesli tagasi koplisse ja tõin lapsed nüüd juba üsna rahuliku südamega köögiviljaaiast ära. Nemad sõid seal vahepeal  maasikaid.

Nädalavahetuseks tuli papa koju ning mina sain natuke rahulikumalt võtta. Vaatasime filmi, sõime pitsat ja popcorni ning muul ajal üritasin arvutiga tööd teha, lastega rääkida ning olla muidu muhe. Selline oli lühidalt minu esimene nädal. Täna hakkab teine - eks näis kuidas see läheb. Edu mulle, aitähh ;)

PS! Ma suutsin ennast 26 kraadi käes ära külmetada! Olen köha-nohune.

Alustagem algusest :)

Niisiis- Jõudiski kätte see aeg, mil kolin mõneks ajaks Eestist ära...

Kuhu? Eks ikka sinna, mida juba tean- Prantsusmaale, Thenay kanti, vanasse manoir´i, kus kunagi oli väike veiniköök ning ühes kõrvalhoones tegutses ka kõrts (mis prantslastele üsna omaselt asub teisel korrusel, ning sinna viib järsk väike trepp).Praegu enam kõrtsituba ei tööta ning seal elab 2 äärmiselt sõbralikku js armast kassi. 

Peale kasside on siin koerad (papa jahikoerad, ca 8 pluss Zazu- majakoer), kaks hobust (tüdrukute omad), üks eesel (ei tea miks küll, aga ok), hunnik kalkuneid, kuked, kanad, tuvid, mingid kõrbehiirte laadsed olendid ja hunnik suuri ja karvaseid ämblikke. Mõnikord eksib tuppa ka nahkhiir... Mina isklikult nedega õnneks küll tegelema ei pea, kuid poisse tuleb aidata, sest nad on mõningate asjade jaoks liiga väikesed. Muide, olen siin nagu AuPair, kes teeb vabadel hetkedel turundustööd ühele Eestis asuvale ettevõttele. 

Lapsi on siin neli, kaks tüdrukut ja kaks poissi. Tüdrukud on vanemad ja saavad enam-vähem endaga ise hakkama, kuid poisid on noored, krutskeid täis paharetid. Eriti Guilliaume, kes on lastest kõige noorem. Kui temaga ma alles panen jõustruktuure paika, siis teised on ilusti aru saanud, et minuga ei tasu vaielda ning kõik mis ütlen on enam-vähem kuld :) (Ka mina võin vahel eksida.)

Oma Prantsumaale tulekust ma ei hakka rääkima, sest milleks seda uuesti läbi elada? Nimelt tulin autoga ja 3,6 päeva järjest sõitmine viib vägagi rööpast välja ka kõige tugevama. Nüüdseks välja puhanuna ning värskena tundub mulle, et asjad hakkavad ilusti paika loksuma ja tulen endale võetud kohustustega ka toime. Nii et sõrmed ristatud ja näeme, mis edasi saab. 

Järgmises postituses üritan lähemalt oma esimsesest nädalast rääkida, esimesed 3 päeva pidin rahulikut olemise ja puhkehetked ära unustama. Ja muidugi - tutvusin ka osade naabritega ning avastasin, et saan isegi mingil määral aru, millest jutt on :D 

Nägudeni!

Luuletus mis lummas esmesest hetkest

Kuna ma olen juba sattunud väga filosoofilistele teemadele, siis nendega tahaks natukene ka jätkata. Nimelt ei suutnud kiusatusele vastu panna ning postitan ka alljärgneva luuletuse. Sest see on lihtsalt suurepärane ja pani mu silmad särama.
Deep doughts are in fashion. For me at least. For a while. ;)

Leave the familiar for a while.
Let your senses and bodies stretch out

Mohammad Shams al-Din Hafez

Like a welcomed season
Onto the meadows and shores and hills.

Open up to the Roof.
Make a new water-mark on your excitement
And love.

Like a blooming night flower,
Bestow your vital fragrance of happiness
And giving
Upon our intimate assembly.

Change rooms in your mind for a day.

All the hemispheres in existence
Lie beside an equator
In your heart.

Greet Yourself
In your thousand other forms
As you mount the hidden tide and travel
Back home.

All the hemispheres in heaven
Are sitting around a fire
Chatting

While stitching themselves together
Into the Great Circle inside of
You.

Hāfez (1325/26–1389/90) Pärsia poeet.
‘The Subject Tonight is Love’

Kui palju kuulad Sina oma sisetunnet?

“When I have been truly searching for my treasure, every day has been luminous, because I’ve known that every hour was a part of the dream that I would find it. When I have been truly searching for my treasure, I’ve discovered things along the way that I never would have seen had I not had the courage to try things that seemed impossible..." Paulo Coelho Alkeemikust. 

Iga kord, kui ma näen või kuulen tsitaate, mis on seotud sisetundega, südame kuulamisega, tuleb mulle meelde vestlus oma hea sõbraga, kes pidevalt kurtis, et talle ei meeldi ta töö. Noh, ka mulle ei meeldinud mõned aastad tagasi töö, mida tegin. Niisiis - ma muutsin seda. Mõtlesin mida tahaks teha, kuidas seda saavutada ja kaua mu eesmärgini jõudmine aega võtab. Olen praeguseks poolel maal  ning tunne on väga hea. 

Autor: Gabriel Lueders

Vaadates tagasi oma senisele teekonnale võin rahuldusega väita, et olen hakanud väärtustama ja ka teadlikult kuulama oma sisehäält üha rohkem ja rohkem. Hetkel, kui mul on kaks nädalat aega Eestist ära kolimiseni ja tulevik tundub hoomamatu, valitseb sees rahu ja kindlustunne. Olen suutnud minimeerida kõik kolimisest tekkinud riskid, kaasaarvatud selle, mis juhtub siis kui jõuan varem tagasi. Kaalusin otsust kas minna või mitte äärmiselt põhjalikult, mõtlesin läbi võimalikud stsenaariumid ning lõppkokkuvõttes tunnen, et tegin õige valiku. 

Kui visata pilk minevikus vastu võetud otsustele ja valikutele, siis nende peale mõeldes tundub, et need valed on tulnud pigem kõik sellest, et olen üritanud oma sisehäält maha suruda ja kuulanud kellegi teise arvamust. Kuid igal inimesel on omad soovid, vajadused ja unistused. Praegu tundub mulle rumal haktata kellegi teise unustusi täitma. Igaühele oma. Usun, et olen leidnud enda oma. Vähemalt praeguseks.

Alljärgnevalt toon ära ka mõtted millest võib abi olla, kui on vaja otsutada, aga ei tea mis oleks õigem: 

• Uuri oma võimaluste kohta nii palju välja, kui vähegi saad. 
• Pane kirja oma unistused ja otsuseid tehes arvesta alati ka nendega. Unistused on täitmiseks. 
• Aruta oma mõtteid 2-3 inimesega, kes on Sinu jaoks "mentorid". Oma argumentide ja mõtete kuulmine aitab nii mõnelgi segasel hetkel selgineda.
• Pea meeles, et keegi teine ei saa elada Sinu elu ja Sina ei pea elama nende elu. Iga inimene on erinev, nii on ka soovid ja vajadused erinevad. 
• Arvesta alati ka sellega, et kui võtad vastu otsuseid mis mõjutavad Sinu elu paljuski, Sa ei  teeks taandarengut, ega ei jääks stagnatsiooni.  Kui Sulle aga meeldib rohkem  valikuvariant, kus ei ole võimalust õppida ja areneda, siis vaata maailma avatumalt. Alati on olemas vahendid ja võimalused - neid tuleb osata ja tahta otsida. 
• Ning lõpuks - kuula, mida ütleb Sulle sinu sisehääl. Seda eelkõige sellepärast, et ta on nagu keerukas valem, mis võtab kokku võrrandi kõik osad ning tulemuseks on täpselt õige vastus. Sinul tuleb ennem lihtsalt võrrandi osad välja selgitada.

 Ning kui Sul on endal nippe ja soovitusi jagada, siis kirjuta julgelt kommentaaridesse.

By the way, Priit Kallas ütles ühe Peep Laja FB postituse kohta nii: "Tehke nimekiri asjadest, mis teid huvitab ja vaadake, kuidas neist raha kätte saaks. Nimekiri peaks olema võimalikult pikk. Vaatasin, et minu nimekirjas on 38 asja. Proovitud. Töötab." 

Lahkumisavalduse loogika

Kuna minu tutvusringkonnas on peale toetajate ka kõvasid vastaseid minu peatse lahkumise vastu, siis otsustasin anda väikese selgituse ka siia. Selleks sobib ideaalselt Naomi Shihab Nye luuletus:

Kindness

Before you know what kindness really is
you must lose things,
feel the future dissolve in a moment
like salt in a weakened broth.
What you held in your hand,
what you counted and carefully saved,
all this must go so you know
how desolate the landscape can be
between the regions of kindness.
How you ride and ride
thinking the bus will never stop,
the passengers eating maize and chicken
will stare out the window forever.

Before you learn the tender gravity of kindness,
you must travel where the Indian in a white poncho
lies dead by the side of the road.
You must see how this could be you,
how he too was someone
who journeyed through the night with plans
and the simple breath that kept him alive.

Before you know kindness as the deepest thing inside,
you must know sorrow as the other deepest thing.
You must wake up with sorrow.
You must speak to it till your voice
catches the thread of all sorrows
and you see the size of the cloth.

Then it is only kindness that makes sense anymore,
only kindness that ties your shoes
and sends you out into the day to mail letters and
purchase bread,
only kindness that raises its head
from the crowd of the world to say
it is I you have been looking for,
and then goes with you every where
like a shadow or a friend.

Hope it helps :D
PS! Ei leia, et tõlkimisel oleks mõtet, kuna pole nii hea copywriter ning seega kaoks mõte.